UUS-MEREMAA EHK SINNA JA TAGASI

8.november oli aeg oma asjad kokku pakkida ja teele asuda. Hawke’s Bays pole veel hooaeg ja tööpakkumisi napib. Mis seal ikka! Uus-Meremaa suur ja pikk (eriti lai ei ole).

Siin on meie väike videomeenutus sellest teekonnast. Kuna blogi jäi meil vahepeal täiesti unarusse (mu arvuti vajab elektrit), siis on see kõik natukene kaootiline.

Videos oleme me juba enda pikemas vahepeatuses, millest me räägime täiesti eraldi (esimesed postitused just seal valmis saidki!).

Nüüd on meil jälle aega ja elektrit ehk let’s go!

07.01.2025

Aga plot twist… Video sai peaaegu valmis, aga meie arvuti otsustas suveunne minna (loodetavasti mitte igavesse)..

Ehk siis..

Peale meie esimest pikemat peatust Hawkes Bays, Sherendenis, otsustasime, et võtame suuna Tauranga poole. Populaarne sihtkoht seljakotireisjate seas – ilusad rannad, soojad suved ja palju tööd.

Jaotasime muidu umbes viie tunnise sõidu kolme päeva peale, et saaksime võimalikult palju asju tee peal näha, kuna ilmselt seda osa Põhjasaarest me enam oma reisi jooksul ei trehva.

Esimene peatus oli meil Uus-Meremaa sõjaväebaasi linnas Waiouru, et kõhu- ja paagitäidet saada. Samal ajal kui meie vapper (sellest mõni teine päev) Odyssey 91-bensiini maitsenüansse taas mekkis, leidsime meie ühe pisikese, vanamoelise putka. Kui kõrval kohvikutes oli tolmulõhn ja tühjus (isegi mitte ühtegi teenindajat ei näinud), siis seal rahvast jagus. 

Klienditeenindajad seal väga inglise keelt ei rääkinud, aga mina sain enda cheeseburgeri ja Lauri enda kaua igatsetud fish n’ chipsi.

Meie ootused polnud liiga kõrged, aga toit oli okei. Meid üllatas see, kuidas kalarooga serveeriti. Lihtsalt mingi paberi sees. Hiljem saime teada, et sellel on tegelikult mingil määral praktiline tagamõte – nii on seda lihtsam randa kaasa võtta. Olgu siis nii.

Nüüd oli meil kõigil jaksu edasi sõita – järgmine peatus Desert Road. Tegu on huvitava teelõiguga – see läbib Uus-Meremaa “kõrbe”. Tee ümbruses on neli aktiivset vulkaani, millest üks (Ruapehu) on ühtlasi ka Põhjasaare kõrgeim tipp.

Natukene internetist uurides saime teada, et kõrbe meenutab see ala peamiselt oma kehva mulla ning väga karmide tuulte tõttu. Muidugi mängivad rolli ka ala ümbritsevad vulkaanid.

Meie esimese sõidupäeva eesmärk oli jõuda Whakapapa külasse. Kui me lõpuks kohale jõudsime, oli ilm tohutult muutnud – meie lühikesed riided meid enam soojas ei hoidnud ning päikselise ja sooja Hawkes Bay asemel olime külmas, märjas ja kõledas Tongariro rahvuspargis.

Kui soojendusdress selga sai, siis otsustasime veel õhtul ühe pisikese matkaraja ette võtta, et sõidukangestust natukenegi leevendada.

Olime natukene pettunud, kuna kõndisime terve aja mäest üles, aga kohale jõudes ootas meid ainult üks laud ja seegi oli paksu udu sees. Aga mis sa ikka teed, ilmale vastu ei saa. Mekksime õhtul veel natukene kohalikku õllet ja siis sättisime ennast Odyssey’sse uuesti magama.

Hommikul ei tahtnud me kohe sõitma hakata. Ja mitte sellepärast, et me eelmine õhtu natuke õlut maitsesime, vaid sellepärast, et teadsime, et enda lühikese reisi ajal me enam ilmselt sinna kanti üldse ei satu ning patt oleks mitte natukene ringi uurida, olenemata ilmast. Lauri leidis meile kiirelt ühe toreda matkaraja, mille keskel kosk.

Kuna ööuni polnud liiga hea, sest autos magamine vajab natuke harjumist, olime mõlemad üsna pahurad ja demotiveeritud. Siiski jõime kohvi ja kogusime ennast natuke, et 6-kilomeetrine matk hommikusse ära mahutada.

Kogu see matk oli emotsionaalselt (ja ka füüsiliselt) väga üles-alla. Esimesel kilomeetril olime me väga motiveeritud ja põnevil. Kuskil teisel kilomeetril tuli väsimus ja tüdimus. Keskel tahtsime loobuda, aga edasi oli juba sama pikk maa kui tagasi. Mida lähemal oli lõpp, seda rõõmsamaks läksid meie näod.

Otsustasime täiesti juhuslikult, et teeme ringi päripäeva. Parim otsus üldse! Teistpidi poleks see ring üldse nii emotsioonide rohke olnud.

Kui me peale mäest üles ronimist väsinutena kohale jõudsime ja ühe hädise nire leidsime, olime ikka väga pettunud. Aga otsustasime oma pettumuse positiivseks pöörata – vähemalt saime natuke trenni ja liikumist enda sõidupäevadesse.

Umbes kilomeeter edasi nägime aga tohutult inimesi ja saime aru, et andsime oma hinnagud liiga vara. Siis jõudsime päris koseni. Ja need vaated – see kõik oli seda väärt!

Paar tundi hiljem olime tagasi auto juures. Võtsime uued kohvid ja teekond sai jätkuda.

Meie teise päeva eesmärk oli jõuda Waikitesse. Malina (meie esimese WorkAway host) soovitas meil ööbida laagriplatsil, kus lisaks parkimiskohale on hinna sees ka kuumavee allikate basseinide külastus.

Meile jäi tee peale Uus-Meremaa suurima pindalaga järv – Taupō (fun fact – see on Okeaania suuruselt teine mageveejärv). Tegelikult ei plaaninud me seal üldse kaua peatuda, ainult kiire poe peatus, kuid ümber järve sõites olime nii lummatud vaadetest, et jäime paar korda seisma, panime jalad vette ja lihtsalt nautisime vaateid. 

Olime üsna väsinud ning teadsime, et Waikites ootavad meid lisaks parkimiskohale ka kuumad basseinid, seega peale Taupō me rohkem ei peatunud.

Kohale jõudes uudistasime ringi ning jalutasime mööda lühikest rada, mis kulges mööda kuumaveeallikat. Sealsete basseinide vesi tuleb nendest allikatest ning sellega ei tehta peale jahutamise mitte midagi muud. Vett vahetatakse iga päev ning tegelikult voolab basseinidesse värsket vett kogu aeg peale.

Nautisime üle paari tunni erinevate basseinide mõnusid (vahepeal käisime külmas vannis ka) ja siis tegime endale õhtusöögi. Sellel öösel magasime me üle pika aja väga hästi.

Hommikul saime aru, et me ei ole enam enda sihtkohast üldse kaugel. Meil ei olnud mingit plaani, mis edasi saab. Võtsime suuna Rotoruasse.

Linna sisse sõites täitus auto tugeva mädamuna haisuga. Otsisime pikalt erinevaid tegevusi, mis oleks tasuta, kuna olime selleks hetkeks olnud kauem töötud kui planeerisime. Esimese asjana läksime kaema Rotorua järve ning selle ääres olevaid keevaid mudamülkaid. Hais oli tappev. Nagu reaalselt tappev, igal pool olid sildid, et ärge liiga kaua nende aurude juures olge. Umbes 10-minutilise jalutuskäigu pärast oli minul süda vääga paha ja otsustasime natuke kaugemale sõita. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed seal linnas elada suudavad.

Kohe linna ääres oli Whakarewarewa mets, kus lisaks kohalikule loodusele sai näha sekvoiasid. Võtsime hiiglaslike puude vahel ette ühe mõnusa värskendava jalutuskäigu enne kui uuesti teele asusime.

Leidsime enda truust CamperMate rakendusest odava koha, kus ööbida. Veebis kohta broneerida ei saanud, seega otsustasime lihtsalt kohale sõita.

Kõik selle koha juures karjus: “jookske nii kiiresti kui suudate”. Õnneks oli seal kontor kinni ning sinna me ööbima ei saanudki (hiljem kohalikelt kuulsime, et seal liigub palju kahtlast seltskonda).  Sattusime siis hoopis kaheks ööks Papamoa Beach Tasman Holiday Parki ja no see oli ikka tõeline luksus Te Puke kohaga võrreldes.

Selle aja jooksul tegelesime pingsalt tööotsingutega. Saime aru, et peame endale odavama ööbimispaiga leidama, kuniks midagi välja mõtleme. Nii sattusimegi Katikati külje all olevasse kohta, kus natukese sularaha eest tohtisime tädi tagaaias parkida (köök, vetsud ja pesuvõimalused olid olemas, sest ta tegi seaduslikku majutusäri ka).

Ma pole päris kindel enam, kaua me seal täpselt olime. Vist kaks või kolm ööd. Tööotsingute vahepeal käisime Kauri puid vaatamas. Omaette kogemus oli enne ja pärast matkarajale minekut oma jalanõusid desoda.

Kuna tööotsingud polnud edukad, otsustasime uuesti Workaway kasuks – sest see võttis ära meie kaks peamist kuluallikat (toidu ja majutuse).