UUS-MEREMAA EHK SINNA JA TAGASI

…ehk meie teine Workaway kogemus. Teadmiseks neile, kes ei tea – WorkAway on selline platvorm, mis ühendab omavahel inimesed, kes otsivad kohta, kus võimalikult soodsalt olla ning inimesed, kes soovivad abi aias, kodus või talus. Enamasti on diil umbes selline – teed 5 päeva tööd (päevad kuskil 4-5 h), saad kaks päeva vabaks. Palgaks on oma tuba ja kui hästi läheb saad tasuta süüa ka. Selliseid platvorme on veel, näiteks HelpX. WorkAwayd tutuvustas meile Taaniel.

Nagu me juba eelnevalt oleme maininud, polnud meie rahavarad just hiiglaslikud. Säästurežiimile minekul andis meile kindlasti hoogu juurde auto ost, mis tegi meid 3000 dollarit (umbes 1650 eurot) vaesemaks. Teadsime, et meie kõige kriitilisem päevakorra punkt on “Kuidas leida endale töö?”.

Kõik dokumendid olid meil juba enne autoostu korda tehtud ehk tegelikult oligi meil veel vaja ainult erinevatesse kohtadesse kandideerida. Kogu see protsess ei läinud meil aga üldse nii hästi, kui eeldada võiks. Muidugi tuleb arvesse võtta fakt, et välistasime esialgu kõik istanduse tööd.

Otsustasime, et kõige mõistlikum on meil kuni töö leidmiseni olla WorkAways. See andis meile võimaluse kulutused kontrolli all hoida ning igapäevaselt tööotsingutega tegeleda.

Meie mini-roadtrip viis meid Bay of Plenty regiooni ning sirvisimegi meile lähedal olevaid WorkAway profiile. Meile hakkas kohe silma ühe armsa pere profiil. Eriti ägedana tundus see, et neil pidavat olema 1000 kana. Otsustasime neile kirjutada. Juba järgmisel hommikul oli meil positiivne vastus ning umbes kahe tunni pärast jõudsime juba kohale.

Nägime esimese asjana väga palju kanu. Nagu ikka väga palju. Kujutage ette palju kanu ja siis pange veel palju juurde. Igal pool. Ainult kanad. Peremees Alan tegeles parasjagu pooleli oleva müügidiiliga.

Saime teada, et üks nende peamisi äri tegevusi on kanade müümine. Ühes aias on vanemad kanad – neid oli sellel hetkel umbes 500. Suuremas aias, mis samal ajal oli avokaadoistandus, oli neil umbes 1200 nooremat kana.

Jõudsime kohale 14. novembril. See juhtus olema neljapäev, mis on üks nende munamüügi päevadest. Seetõttu jäi meie jutt Alaniga üürikeseks ning ülejäänud päev sisseelamiseks.

Reedest algasid meie tööpäevad. Esimestel päevadel tegelesime vasikate ala korrastamisega, kuna hooaeg oli just läbi saanud. Saime vanu söödakotte sorteerida ning söödanõusid ja muud vasikavarustust pesta. Vahepalaks saime just sorteeritud söödakotte täita kanadele mõeldud maisijahuga.

Ühel meie viimastest tööpäevadest õnnestus meil ka natuke alles olevate vasikatega (nad müüsid neid hoolega maha) tegeleda. Me pole täiesti kindlad, palju neil vasikaid hooajal oli, aga kui meie nendeni jõudsime, oli neid alles vaid kuus.

Üldiselt koosnesid meie päevad lihtsamaid talutöid tehes. Meile endale meeldis kõige rohkem see, et mõne ülesandega saime natukene enda loovust rakendada. Näiteks pidime taaskasutama vana materjali (katuseplaadid, euroalused, prussid), et ehitada mõlemasse kanaaeda õrred + noorte kanade aeda varjualune pesakastide jaoks.

Nädalavahetustel oli meie ülesandeks kanade toitmine ja munade korjamine ning hiljem nende sorteerimine.

Kui vanade kanade aiast oli munade korjamine kiire ja lihtne, siis noorte kanade munade korjamine oli veidi aeganõudvam. Nimelt ei olnud paljud enda jaoks veel pesakaste avastanud ning see tähendas meie jaoks seda, et mune tuli otsida tervest avokaadoaiast. Meie õnneks olid välja kujunenud pesakohad märgistatud.

Kuid noorte kanade munade korjamise muutis aeganõudvaks hoopis see, et nad ei tahtnud üldse enda munadest loobuda. Iga kord sama jama. Kui osad otsustasid lihtsalt kaagutada ja karjuda nagu me üritaks neid piinata, siis teistel olid hoopis karmimad meetmed. Näiteks hüppasid nad meile selga, samal ajal kui 20 teist kana meie jalgu nokkisid.

Kõige toredam oli see, kuidas Lauri paar päeva enne meie äraminekut mõtles, et nendel inimestel ikka üldse ei vea, kes vanade kanade majast nende kuivanud kakamägesid koristama peavad. JÄRGMISEL PÄEVAL saime selle enda ülesannete sekka.

Tegevuse muutis eriti meeldivaks see, et just sellel päeval tabas Uus-Meremaad kohutav kuumalaine. Mõnus kanasita tolm meie higistel kehadel…mmm.

Vabadel päevadel seiklesime seal ümbruskonnas ringi. Töökoha puudulikusest tingituna olime me sunnitud valima vaid tasuta elamusi. Õnneks on neid siin maal palju. Peamiselt käisime matkamas ja rannas. Okei. Tõele au andes – käisime rannas ainult kaks korda ja mitte kordagi isegi ujumas.

Üks meeldejäävamaid matku oli kindlasti Karangahake gorge – vana kullakaevandus. See oli mõnus segu matkast ja ajaloost. Mägede vahele olid peidetud vanad lagunevad hooned, kahtlased rippsillad ja kilomeetrine maa-alune tunnel. Varasemalt oli seal võimalus iseseisvalt maa-aluses pumbajaamas seigelda, aga minu õnneks ja Lauri kahjuks oli see rada suletud.

Veetsime selle perekonnaga natuke üle kahe nädala. Jõudsime Lauriga kokkuleppele, et me võtame kanad, aga mitte üle kümne. Üle selle on ilmselgelt liiga palju.

PS! Arvuti sai korda! Viimase kahe postituse kohta on meil rohkem videomaterjali kui pilte. Ehk suudame selle varsti kokku kõik saada. 🙂