UUS-MEREMAA EHK SINNA JA TAGASI

Ma olen seda postitust alustanud umbes vähemalt 20 korda. Ilma liialdamata. Loodetavasti on seekord viimane. Olgu kohe alustuseks öeldud, et kuigi me oleme üpris tublilt filminud, ei jõua need videod kahjuks kuidagi siia. Uue aku ostmine ei muutnud fakti, et mu arvuti on vana ning tal puudub võimekus minuga sammu pidada. Seega saab meie kohta uuendusi vaid kirja ja pildi teel. Sorry!

Aga rändame siis ajas veidi tagasi. Detsembri alguses pakkisme enda asjad Põhjasaarel kokku ja võtsime suuna lõunasse. Nagu eelnevatest postitustest eeldada saab, polnud meie rahaline seis peale kahte kuud reisimist enam üldse rõõmustav – rõõmustavad polnud ka praami hinnad (300 dollarit auto ja meie eest), kuid me saime hakkama.

Õnneks ootas meid töökoht (Vaata ka – “Kas me saame üldse kunagi tööle???”) ning detsembri keskel ootasime juba enda esimest palgapäeva nagu lapsed jõululaupäeva õhtul jõuluvana.

Lõpuks saabus pidupäev – peale viite rasket tööpäeva saime enda mõned sajad dollarid ning julgesime jälle toidupoodi minna. Meil oli tarvis ka autopoodi minna, aga leidsime, et Honda saab järgmise palgapäevani hakkama (palka saime iga nädal).

Aga kus me üldse olime? Mida me tegime?

Elasime sellises pisikeses külas nagu Kaiteriteri. Kohalikele meeldis kohta kutsuda Abel Tasmani rahvuspargi väravaks. Ilma uhkete puhkekeskusteta oleks tegu tõeliselt peidetud aardega.

Siiski on Kaiteriteri kohaliku turismikeskpunkt ning rahvast oli suveperioodil seal rohkem kui märja jala küljes kuiva liiva. See tähendas, et talvepuhkusest räsitud putkad (kaks restorani, jäätiselett, kohviaken, pood, SUP-i laenutused, paadipileti müügikohad jne) said taaskord uue hingamise ning muidu vaikne külaplats täitus inimestega igast maailma otsast.

Ega kui oleks teisiti, poleks meil tööd olnud. Meie sattusime tööle Kaiteriteri Recreational Reserve puhkekeskusesse natukene enne tipphooaja algust ehk nägime veel enne kiiret aega natukene selle koha päris maagiat ka.

Lisaks üheksale luksuskorterile ning 17 kämpale oli platsi peal üle 400 telkimisplatsi. Siinkohal pean oluliseks täpsustada, et siin riigis mõeldakse telkimise all suuresti karavanis elamist (ollakse kas mõnes tasuta kohas või sarnastes puhkekeskustes). Oli ka neid, kes panid suure telgi üles, kuid needki meenutasid suuruselt meie viimast Tartu korterit Õnne tänaval.

Neid 400 platsi (mille mahutuvus kokku kuskil 2000 inimest + töötajad + 9 kämpat) teenindas neli ühiskasutus blokki. Igas blokis duššid, vetsud, köök ja pesupesemisruum. Esimestel töönädalatel koristasime Lauriga just neid. Lauri muud teha ei saanudki, mina sain õnneks vahel kämpasid ja kortereid ka koristada.

Graafik oli meil lihtne (teoorias) – viis päeva tööl ja kaks vaba ning nädalas kokku 40 tundi. Praktikas aga kujunes olukord selliseks, et tegime umbes kuu aega ületunde, mis tähendas ka vähem vabu päevi. Ehk siis meie töönädalad olid 48-tunnised ja kestsid 6 päeva järjest, vahele mahtus ainult üks vaba päev.

Kui alguses töötasime kõik 8.00-16.30, siis natuke peale meie esimest nädalat lisandusid hommikused (alguses 6.00-14.30 ja siis 6.30-15.00) ja õhtused vahetused (alguses 14.00 -22.30, siis 13.00-21.30, siis 12.00-20.30 ja lõpuks 10.00-18.30).

Igal vahetusel olid omad eelised – hommikuses vahetuses läks päev väga kiiresti, eriti kui kämpasid teha. Õhtune vahetus oli jällegi väga rahulik ja palju tööd tegema ei pidanud (see tähendas ka seda, et aeg ei liikunud kuigi kiiresti).

Õhtused vahetused saime suuresti endale. Ülemus küsis, kas oleks okei kui me ühel nädalal veidi rohkem õhtuseid vahetusi teeks. Ütlesime, et meil pole nende vastu midagi, et võime ikka. See lõppes sellega, et olime pea kolm nädalat ainult õhtustes vahetustes. Lõpuks palusime viisakalt, et ta meile ikka muud tööd ka annaks.

Elasime seal samas, maksame nädalas kahe peale 70 dollarit üüri. Meie elukohaks on meie ustav Honda, mis kenasti põõsaste varju on pargitud. Ausalt öeldes pole autol elamisel viga midagi, ainult voodi on ajaga ebamugavaks läinud.

Kogu meie tiim oli tore! Kuigi enamus hooajatöötajaid olid igalt poolt mujalt kui Uus-Meremaalt, oli meie hooajalises tiimis paar kohalikku ka. Millegipärast just nendega klappis meil kõige paremini. Saime ka Prantsusmaalt kaks sõpra, kes meile paari aasta pärast külla lubasid tulla!

Aga mis me siis oma palgapäevadega peale hakkasime? Suur osa läks kõrvale, tegime endale isegi Uus-Meremaa kogumiskontod. Üks asi, millega kiiresti ära harjusime oli see, et palka saime iga nädal. Äärmiselt meeldiv.

Siiski meenutasime endale pidevalt enda viimase WorkAway peremehe sõnu: “Remember, this is a working HOLIDAY visa, so don’t forget to have fun.” Seda me tegimegi. Käisime matkamas, rannas ja niisama ümbritsevat avastamas.

Meie vaieldamatu lemmik Lõunasaare põhjaosast on Cape Farewell poolsaar. Olime mõlemad hetkeks sõnatud, kui esimese liivadüüni peale ronisime ja silmapiiril midagi muud peale liivavälja ei näinud. Võimas!

Peale 13-kilomeetrist jalutuskäiku düünidel olid meie jalad kuumast liivast täiesti punased. Otsustasime oma jalutuskäigu lõpetada mööda ookeani äärt, et saaksime natuke oma valule leevendust.

Päev enne seda olime poolsaare läheduses “telkimas” – parkisime oma Honda ainsasse rõvedalt kallise puhkekülla ning jalutasime randa piknikule!

Sinna aega jäi veel mitmeid toredaid mini-matku, pidustusi töökaaslastega ja muidugi palju tavatoimetusi. Mõni vaba päev kuluski meil ainult söögi tegemise ja pesu pesemise ja kodu koristamise peale.

Viimane tööpäev oli meil 26. veebruaril ning juba järgmisel päeval alustasime Lõunasaare avastamist.