UUS-MEREMAA EHK SINNA JA TAGASI

Lauri: “Lähme Uus-Meremaale”

Sylvia: “Lähme”

17.11.2024, kell 03.45 olime me kohal.

Tegelikult oleme Uus-Meremaale (ajutiselt) kolimisest rääkinud üpriski kaua. Reaalsuseks sai siia tulek selle aasta hiliskevadel, kui me kumbki ei teadnud, mida oma eludega peale hakata. Oleme Uus-Meremaale kolimisest rääkinud pikalt, kuid kindlat plaani meil veel polnud.

Ühel õhtul Netflixi vaadates otsustasime, et teeme ära. Umbes kolm tundi hiljem (sest Uus-Meremaa valitsuse lehekülg jooksis umbes iga kahe minuti tagant kokku) oli meil viisade eest makstud ja taotlus saadetud. Kuskil nädal hiljem olid meil juba viisad käes ja otsus Uus-Meremaale tulla sai tõeks. Ei jäänudki muud üle kui lennupiletid osta ja natukene raha juurde teenida.

Lennupiletitega vedas meil tohutult. Üldiselt jäävad lennupiletide hinnad 1000-2000 euro vahele, meie maksime kahe lennupileti eest kokku umbes 1500 eurot. Great success!

Täiesti ootamatult oli kätte jõudnud oktoober. Meie lend väljus Amsterdamist 15. oktoobril. Saime üsna kiiresti aru, et meie suured plaanid Amsterdami lennata jäävad raha taha kinni. Kuigi terve Eesti suve töötasime, saime kokku natukene üle selle summa, mida nõutakse riiki sisenemisel. Ehk siiis…

Meie teekonna esimene osa oli jõuda võimalikult odavalt Amsterdami. Meiegi üllatuseks on võimalik Pärnust selline teekond ette võtta ja ainult ühe ümberistumisega ehk siis Pärnust saab bussiga otse Berliini (ja mõnel päeval lausa Hamburgi). Bussireisi hind ei olnud samuti üle mõistuse. Kui ma õigesti mäletan, siis maksime Pärnu-Amsterdam kokku kuskil 90 eurot nägu.

Esimene bussisõit kestis kuskil 20 minutit alla 24 tunni. Kuna buss väljus öösel ja eelmine ööuni oli reisiärevuse tõttu üsna üürike, siis tikkus uni kohe peale Läti piiri silma.

Kuskil kell seitse hommikul avastasime ennast olevat Kaunases (vist). Bussijuhid ajasid agaralt kõiki bussist välja, meie unesegastena ei saanud midagi aru. Kuulasime sõna, võtsime enda kotid kaasa ja vaatasime lollide nägudega ringi. Paari minutiga sai õnneks selgeks, et me ikkagi petta ei saanud ja meid Kaunasesse ei jäeta. Me pidime lihtsalt teise bussi kolima – rohelise FlixBusi asemel saime sõita mingi Leedu korvapalli tiimi bussiga.

Hamburgini oli meil aega umbes 12 tundi. Viimane pikem peatus oli Varssavis. Ees ootas seitsme tunnine lõik Berliini. Kaunases saadud bussil oli mitmeid erinevaid probleeme – üks nendest oli tualett. Mitte, et see poleks töödanud, vaid pigem oli probleem selles, kuidas see töötas. Vett peale lastes kustusid seal kõik tuled ning mõne aja pärast ei läinud tuled enam üldse põlema. Raskel ajal ajab asja ära küll. Ilmselt oli tualetiga veel probleeme, sest enne Varssavist välja sõitu loputasid bussijuhid kogu tualetti voolikuga.

Paari lisapeatusegs kiirteede äärsetes puhkealades ja tanklates, jõudsime aga kenasti Berliini. Sealt sõitis buss veel edasi Hamburgi, kuhu jõudsime umbes 23 tundi hiljem kui enda teekonda alustasime.

Ükski suurlinna bussijaam pole kõige kultuursem koht (seda eriti öösiti). Aga Hamburgi bussijaam tundus kuidagi eriti õudne. Veidikene selline fever dream. Me pidime seal hakkama saama tund aega, sest siis väljus meie buss Amsterdami. Esmasest šokist üle saanud, sättisime ennast bussi ootama ja jälgisime end ümbritsevaid inimesi.

Meie kõrval seisis üks naine, kes nägi välja, et ta võiks vabalt mingi multika tegelane olla – pikk heleroosa mantel, kübar ja suured ümmargused päikseprillid. Iga minutuga nihkus ta meile natukene lähemale, kuniks möödujatele võis tunduda, et me ei reisi kahekesi vaid hoopis kolmekesi. Tädi jälgis meid pingsalt kui me omavahel eesti keeles rääkisime. Üks hetk otsustas ta meie vahelise jää murda ning küsis meilt väga tugeva saksa aktsendiga: “Do you know where Copenhagen information point is?”. Ah? Kopenhaageni mis? Kas me ikka oleme Hamburgis? Ah??. “No, sorry!” vastasime ja otsustasime, et lähme ostame kohvi. (See seik meenutab natuke seda Jaan Tätte laulu “Tõestisündinud lugu”, hahha).

Tagasi õue jõudes seisime enam vähem samasse kohta, kus enne olime. Roosas tädi hoidis meiega nüüd pigem distansi. Kui me juba hiljem bussi peal olime, nägime, et ta leidis uued inimesed, kellelt Kopenhaageni kohta uurida. Huvitavaid kujusid oli seal veelgi.

Viimane bussisõit kestis kokku kuskil seitse tundi. Suurema osa magasime. Hommikul kell 8 jõudsime Amsterdami kohale. Amsterdamis meil liiga suuri plaane polnud, kuna reisime üpris minimaalse eelarvega. Kuid kuna meil aega oli ja kumbki meist polnud ammu üheski kunstimuuseumis käinud, otsustasime Rijksmuseumi kasuks.

Märkamatult sai kell kolm ning saime enda sammud majutuse poole seada. Kuigi olime eelnevast pikast bussireisist ning kunstimuuseumist täiesti läbi, otsustasime õhtust sööma minna kuskile kesklinna.

Hommikul meil liiga vara tõusta polnud vaja. Check-out oli kell 11, mis tundus meile ka paras aeg lennujaama liikumiseks. Meie lend väljus 15. oktoober kell 16.15. Enne check-ini otsustasime veel kiirelt kohvi juua. Nii check-in kui turvakontroll läksid ladusalt – meil jäi veel kaks tundi oodata boardingu alguseni. Seda aega täitsid viimased kõned vanematega ja Uus-Meremaale sisenemise deklaratsiooni täitmine.

Qatar Airwaysiga lendamine oli meie jaoks, kes me lendame enamasti odavlennufirmadega, täielik luksus. Lendasime ühe ümberistumisega. Vahepeatus oli Dohas, esimene lend oli natukene lühem (umbes 6 tundi). Doha lennujaam tundus niii äge ja omamoodi. Ja no ikka parajalt suur. Kiirelt uuesti turvakontrollist läbi ja hakkasime enda väravat otsima. Järgmise lennuni oli meil aega natuke vähem kui kaks tundi, seega ringi me väga ei jõudnud vaadata.

Uus-Meremaad ja meid lahutas ainult veel üks 17-tunnine lend.

/Sylvia ja Lauri